Vennad Johansonid. Lahtilükkamine

Laskub üks haldjas, väsinud,
aga sitke ja selgete silmega ja lausub:

Hei, poisid, kas olete valmis?
Siis lükkame korraga.
:,: Peipsi koha pealt lükkame lahti
selle väikese Maarjamaa. :,:

Ühe tiiru nii ümber selle ilma
nõndaviisi peab tegema.
:,: Ja siis kasvõi teise ilma
ühes rohu ja rahvaga. :,:

Eks toetage pilgud siis vastu
ja lükkame korraga.
:,: Tasapisi, et kokku ei põrkaks
Soome, Rootsi ja Norraga. :,:

Öö tähtede tuules me lä’eme.
Maad varjab ta hingede vall.
:,: Uhke laine lööb Lätimaa randa
seal Ruhja ja Valga all. :,:

Taani väinadest mahume läbi,
kui kõik seisavad serva peal.
:,: Siit minna ei ole meil häbi –
küllalt näinud, mis kurja, mis head. :,:

Eks sealt on siis tee meile lahti
kogu maailma merele.
:,: Kas leidub seal kuskil üks sadam
me viimsele verele? :,:

Eks seal siis veel vaatame silma
ta päikese kullale.
:,: Kas leidub seal all veel üht paika
ka sellele mullale? :,: