Märt Avandi @ www.kooselu.ee

Tunnustatud ja hinnatud Eesti inimesed astuvad välja hooliva ühiskonna eest.

Loe lähemalt: www.kooselu.ee

-----------------------
Tere mina olen Märt Avandi ja ma istun siin kaamera selleks, et avaldada oma arvamust ja rääkida natukene sellest, mida ma arvan mõistest nimega sallivus ja vastaspoolena siis ka sallimatus. Ilmselt ei ole meile kellelegi uudis, et Eesti ühiskond on suhteliselt sallimatu võrreldes paljude teiste Euroopa riikidega.

Ja ma olen sellega nõus. Me me oleme üsna sallimatud. Sallimatud nende suhtes, kes ei ole puhastverd eestlased ja sallimatud teist nahavärvi inimeste suhtes. Me oleme sallimatud teistsuguse seksuaalse orientatsiooniga inimeste suhtes.

Loomulikult üldistus, meie seas on palju ka väga sallivad inimesi, aga üleüldine tendents on selline.

Päris mitmel korral olen ma mõelnud, vaadates ja kuulates ja tajudes Eestis toimuvat, et sallimatus on meie üks kõige suuremaid probleeme. See hukkamõistmise ja mõistmise vahe on kolossaalselt suur. Hukkamõist on täpselt sama kerge kui mõista on raske. Nende kahe mõiste üle olen ma päris palju mõtisklenud, sest et ainest Eesti ühiskond annab selleks väga palju

Kooseluseadus – mis puudutab otseselt seda - siis vastuargumente lugedes, kõigele vaatamata, ükskõik kui hea kõnemees või kui suurepärase retoorikaga seda esitatakse, kumab sealt läbi ikkagi sallimatust.

Kui argumendiks tuuakse traditsiooniliste pereväärtuste kadumist… või rünnakut traditsioonilisele pereväärtusele, siis juba eos on see nonsenss. Minu meelest ei ole see isegi argument nagu mitte kuskilt otsast. Eeldus on ju iseenesestmõistetavalt see, et mitte kedagi rünnata, kelleltki ei taheta midagi ära võtta. See põhiargument vastaspoolel, mis puudutab kooseluseadust, on minu meelest olematu.

Kui meil Eestis on perekondi, kus puudub isa on väga palju. Ma ei tea seda statistikat täpselt, aga lõhkiseid perekondi on kohutavalt palju.

Ja siis räägitakse meile traditsioonilisest perest, mis mureneb, kui me peaksime kooseluseaduse vastu võtma, siis see on jällegi omakorda täielik absurd. Just nimelt see sallivuse küsimus on see, mille pärast isegi sügavamalt mõtlemata on kooseluseadus enam kui õigustatud. Ilmselge on ju see, et mitte keegi ei taha mitte kedagi rünnata, lihtsalt kõik tahavad olla ühel pulgal.

Kõik tahavad võrdseid võimalusi ja kui me ei taha neid nendele inimestele anda, siis siis mul tekib küll küsimus, et kes me ise oleme. Kelleks me ennast peame, et me tahame otsustada kellegi teise üle ja öelda talle, et sina mõtled valesti ja mina mõtlen õigesti, see on ju tegelikult mustvalgelt niimoodi. See on nonsenss ja tegelikult on see piinlik lausa. Laias laastus ongi see kõik, mida ma arvan sellest. Aitäh.