Ma usun, et nii mõnigi kolleeg on ehk ka kabinetis ekraani taga, sest see, mida me siin praegu arupärimiste käigus teada saime, on tegelikult väga kurb ja isegi ma ütleksin, skandaalne. Esiteks, minister [kliimaminister Yoko Alender] ei kvalifitseeru absoluutselt oma valdkonda selgitama, oma valdkonna informatsiooni pädevalt jagama, loeb maha meile ametnike poolt kirjutatud jutupunktikesi ja kui reaalselt küsitakse kas või mingi konkreetse näite varal, siis sellele ta vastata ei oska, hiilib sellest kõrvale ja püüab jätta muljet, nagu oleks talle esitatud mingisugune asjasse mittepuutuv isiklikku teemat käsitlev küsimus. Ei ole! Meil metsaomanikke on Eestis tuhandeid, tuhandeid, tuhandeid – erametsaomanikke. Nad on teinud väga suuri kulutusi oma metsade haldamisel kas või juba kogu selle dokumentatsiooni kordaajamisel, mis on erametsaomanike puhul kaasnev nähtus. See puudutab meie loodushoidu. See puudutab meie majandustegevust. See puudutab tervet toiduahelat alates metsade hooldamisest ja lõpetades ekspordi artiklitega, mis tulevad metsast. See kõik nagu ei puutuks üldse asjasse. See on isiklik probleem.
Tuleme tagasi ka teise arupärimise juurde, mis puudutas meie turbatööstust. Kõik te kasvatate oma potililli, oma tomateid turbamulla peal. Ja kui me selle kinni paneme, kas te arvate, et maailmas ei leidu neid, kes on targemad ja jätkavad selle turbamulla tootmist? Me hakkame seda importima. Me anname oma raha välja nendele, kes on meist nutikamad või jultunumad või suurema mõjuvõimuga Euroopa Komisjoni juures. Meie oleme kaotajad. Lugupeetud minister, kas te olete käinud sellises kohas nagu Tootsi? Teate, missugune tohutu kompleks on seal nõukogude ajast? Ja võib-olla tõesti niisugust suurtootmist ei oleks Eesti Vabariigis enam vaja. Aga see tohutu koloss, mis seal seisab ja millega ei Eesti Vabariik ega ükski eraettevõtja ei oska mitte midagi ette võtta – see on ju raiskamine, see on ju ajutegevuse puudulikkuse näitaja. Samal ajal on seal asula, mis on depressiivne, kust inimesed tasapisi lahkuvad. Elu sureb välja, lisandväärtust ei toodeta. Aga mida me saavutanud oleme? Mitte midagi ei ole saavutanud. Me ei tooda enam briketti – hurraa!, teeme lilleaia siia parkimisplatsile. Hurraa! Vot see on tohutu lisandväärtuse tootmine – meil on lilleaed Riigikogu ees parkimisplatsil. Üks auto on puudu.
See on ju pöörane, mida te korraldate siin riigis. See on ju pöörane! Ma sõitsin kolmveerand tundi täna hommikul tööle, sest idioodid on Tallinna linna liikluse kinni keeranud, sõna otseses mõttes kinni keeranud. Aga pole teil tarviski autoga sõita. No on küll tarvis autoga sõita. Ma arvan, et enamik siin saalis tööl käivaid inimesi sõidab autoga siia – enamik, mõni üksik tuleb jala ja mõni üksik tuleb oma rattaga. Enamik sõidab autoga. Ja mismoodi me sõidame, loodushoid, kliima, kliimaminister, Kliimaministeerium? Jõnksutame, anname gaasi, et saada kümme meetrit edasi. Siis seisame kohapeal, saastame õhku, selle asemel, et sujuvalt sõita. Ma tulen tavaliselt, kui liiklus on normaalne, kümne minutiga. Nüüd tulin kolmveerand tundi. Mis te arvate, kas see on väga loodushoidlik, kas see on väga kliimasäästlik? Ei ole ju!
Küpses eas võin öelda ka seda, et niisugust riigi sekkumist inimeste eraellu ma nägin viimati kuskil Brežnevi aja alguses. Sellist riigi sekkumist nagu praegu inimeste eraellu, ma nägin viimati Brežnevi aja alguses. See ei ole vaba riik. See ei ole kodanike riik. See on bürokraatide riik, kes arvavad, et nad on rahva kollektiivsest tarkusest pea jagu üle ja peavad sundima inimesi oma mingite luulude ja kusagilt mujalt tulnud juhtnööride kohaselt käituma ja tegutsema. Teate, mis ma ütlen teile, sõbrad! Te võite oma Kliimaministeeriumi hommepäev kinni panna, sellepärast et sellise majandusega, sellise mõtteviisiga, sellise kodanike allasurumisega see riik lõpetab väga-väga halvasti ja mitte väga kauges tulevikus.
Niisugune ongi see, millest te peaksite aru saama, kui te natukenegi sisse lülitate selle nupu, mis käivitab inimestel mõtlemisvõime, sest tükati on mul selline tunne, et Stenbocki majas ja ministeeriumides on see nupp kas täiesti rikki läinud, kaotsi läinud või isegi ei teata, et niisugune nupp on olemas. See nupp, mis mõtlemisvõime, iseseisva mõtlemisvõime sisse lülitab. Palun kasutage ka enda puhul, lugupeetud minister, seda nuppu ja teinekord, kui tulete, ärge lugege tuimalt pobisedes meile ette ametnike poolt kirja pandud jutupunkte, vaid rääkige, suhelge meiega. See on see parlamentaarne diskussioon, mida koalitsioon kogu aeg ootab ja nõuab. Suhelge meiega! Aga mitte ärge lugege meile mingit bürokraatlikku jura siin ette.
Информация по комментариям в разработке