Kanadas olen varem võistelnud ja treeninglaagrites käinud, kuid Quebecit külastasin esimest korda. Linnas ristuvad mitmed kiirteed, mis on täis autosid ja tihedat liiklust, jättes tõelise metropoli mulje. Uudishimust kontrollisin – ja üllatusin! Google’i andmetel on Quebeci elanike arv umbes 560 000. Visuaalselt tundub Quebec aga mitmeid kordi suurem kui meie väike armas Tallinn.
Aga alustame algusest. Pärast Aspeni MK-etappi naasime Laaxi, et lihvida hüppeid ja rennisõidumugavust. Aeg lendas ning peagi tuli taas kotid pakkida ja lennujaama suunduda. Seekord startisime Zürichist. Huvitav, kui suured võivad olla lennupiletite hinnakõikumised erinevate lennujaamade vahel – kuigi otse Zürichist Montreali oli võimalik lennata, osutus hoopis Viini kaudu reisimine odavamaks, ehkki see tegi lennutee omajagu pikemaks.
Lennujaamas kotte ära andes avastasime, et suusakotil on väike auk. Selliseid asju ikka juhtub – kotid saavad lennujaamades korralikult vatti, jäävad millegi taha kinni ning sees olevad suusad, millel on teravad kandid, teevad oma töö. Auk polnud küll suur, aga piisav, et näiteks sokid võiksid transpordi käigus välja pudeneda. Ja kes teab, kui suureks kotis olev auk eesoleva lennureisiga veel läheb.
Aspeni MK-etapil kukkusin paaril korral kuidagi lohisevalt külje peale ja selle tulemusel andis pükste küljetuulutuse lukk otsad. Et mäel säär paljaks ei jääks, ostsime poest niidi ja nõela ning isa juhendamisel tegin oma esimese tõsisema õmblustöö. Jäin täiesti rahule – ja isa ka. Vaadates poiste tööõpetust koolis, võiks sinna programmi lisada ka näputööd ja miks mitte kokkamist. Meil kõigil võib vahel olla vaja sokke nõeluda ja süüa teha – täiesti elulised oskused. Kuna ostetud niidikomplekt oli suur, leidsin komplektist ka sobivas toonis niidi. Ei teagi, miks selle üldse Kanadasse kaasa võtsin, aga kotis niit ja nõel olid, ja nii ajasin lennujaamas niidi nõelale ning asusin suusakotti nõeluma. Töö sai korralik – nagu uus.
Kanadasse jõudes kogesime natuke ärevamat maandumist – tugev tuul raputas lennukit korralikult. Kogu selles piirkonnas oli möllamas tugev tuul. Mitmeid lende jäeti üldse ära ning Torontos maandudes läks üks lennuk lausa külili. Õnneks pääsesid kõik reisijad vigastusteta.
Kanadas kohtusime isa venna Madisega, kes lendas samuti läbi Toronto Montreali. Ka tema lendu lükati mitu tundi edasi, kuid nende lennuk sai veel stardiloa – just mõni hetk enne maandumisel juhtunud õnnetust. Madis on viimased 7–8 aastat elanud Vancouveris ning kuigi ta on suveti mõned korrad Eestis käinud, oli taaskohtumine väga meeldiv.
Stonehamist ei osanud suurt midagi oodata, mistõttu jätsime ootused kõrvale ja võtsime rahulikult. Quebeci kliima on üsna karge, nii et olime valmis külmadeks ilmadeks – midagi, mis mu isale sugugi ei meeldi. Olen tänulik, et ta on siiski alati valmis mind mäel saatma, trotsides külma.
Kohapeal ootas meid rada kahe hüppe ja kolme reilisektsiooniga. Hüpped tundusid harjumatult lühikeste maandumistega ja võib-olla ka veidi väikesed, kuid reilisektsioonid olid väga hoolikalt ehitatud – isegi Aspeni X Gamesi rajal polnud sellist ülesehitust. Proovisime erinevaid kavasid, et leida midagi piisavalt keerukat, kuid samas ka stabiilset. Viimase sektsiooniga läks kõige kauem – esialgu plaanisime sellele läheneda selg ees ja hüpata ühelt reililt teisele, kuid see õnnestus liiga harva – ei julgenud seda kombinatsiooni võistlussõitu jätta. Muutsime plaani ja otsustasime otse lähenemise kasuks. Seetõttu tuli aga ka eelmine reil veidi lihtsamaks muuta ja sellelt otse maanduda. Reilidel saab natuke lisapunkte, kui pöörled osa reilist ühes suunas ja siis teises - aga lõpp hea, kõik hea.
Kvalifikatsiooni eelsel õhtul informeeriti meid koosolekul, et kohtunikud soovivad näha neljas suunas pöörlemist – nii hüpetes kui ka reilidel. Meil oli see kavas olemas – vähemalt arvasime nii.
Ilm muutus võistluspäeva hommikul tuulisemaks, mis tekitas murekoha, kas suudame selg ees teise hüppesse piisavalt hoogu saada. Isa andis veel viimse lihvi suuskadele, heitsin ka jope seljast. Esimene sõit õnnestus puhtalt – reilisektsioonide punktid olid lausa väga kõrged, kuid selle eest üldmulje punktid ootamatult madalad. Selgus, et meie kava ei sobi – mõlemad hüpped olid vasakule: esimene otse vasakule double cork 1620 ja teine selg ees vasakule double cork 1440. Hoolimata sellest, et järgmisel reilil oli kohe selg ees paremale pööre. Hüpped tuli ümber mängida.
Ainus mõistlik variant oli teha esimene hüpe otse paremale 1440 ja teine otse vasakule 1620. Seda kombinatsiooni olin treeningutel proovinud, kuid mitte kordagi võistluspäeval. Ilm oli keeruline ja küsimus oli – kuidas minna ja teha kohe nii, et soovitu õnnestuks? Aga õnnestus – uskumatult hästi. Oma grupis lõpetasin teise kohaga.
Finaalis oli pinge juba rohkem maas – koht kuueteiskümne seas oli kindel ning olümpia jaoks arvestatavad punktid käes. Lõpuks lõpetasin kaheksandana – hea meel!
Kuidas kõik aga täpselt välja nägi, saab näha värskest videost!
Информация по комментариям в разработке