Üks eesmärk sai teoks – osalesin ühel MK-etapil korraga kolmel alal ja teenisin igal alal MK-punkte! Kas see oli midagi erakordselt suurt ja keerulist? Kindlasti mitte, aga tore, et tehtud! Kas kõik sujus lihtsalt? Ei, see ei läinud kindlasti nii.
Seikluse keerukust saime tunda juba algusest peale – autorendi juures küsiti ootamatult suuremat summat ja niigi unevõlas olles pidime rändama ühest autorendist teise. Denveris asuvad autorendifirmad lennujaamast tublisti eemal, igal firmal on oma buss, mis veab rentnikke lennujaama ja rendipunkti vahet. Nii saime natuke seigelda, aga lõpp hea, kõik hea.
Esimene treeningpäev oli renni- ja pargisõidu päralt. Päike paistis, tuul ei seganud – ideaalne algus. Pipe tundus siiski natuke võõras – renn oli väiksem kui Laaxis, kus olin harjutanud. Laaxi renn on väidetavalt maailma parim: lai, kõrgete seintega ja annab rohkem aega keskendumiseks hüpete vahel. Ka pargisõidus läks üldiselt hästi, kuid ärevust tekitas asjaolu, et umbes 15 sportlast oli rajal juba nädala jagu harjutanud X Games’i jaoks. Tavaliselt MK-etapi rada enne ametlikke treeninguid ei avata või tehakse vähemalt enne ümber, aga mis seal ikka – tuli leppida. Kava sai enam-vähem paika, ainult kolmas reilisektsioon ei tahtnud õnnestuda. Võib-olla tahtsime liiga palju – loomulikult tahad alati teha maksimaalselt keerulisi trikke, mis su tasemel võimalikud. Kuid kolmanda reili peal õnnestus plaanitu liiga harva ja see vajas õhtul hotellitoas korralikku järelemõtlemist.
Õhtul hotellis tuli ka suurem katsumus. Ilma pikema selgituseta muudeti ajakava – renni- ja pargisõidu treeningud pandi samale ajale. Olin ainus, kes mõlemat ala sõitis, ja viimati tegi keegi kolme ala korraga neli aastat tagasi – see keegi oli Birk Ruud, tänane Pekingi olümpiavõitja. Kui küsisin, kuidas sellises olukorras toimida, sain vastuseks: „Vali, kumb treening sulle olulisem on.“ Ebaõiglane? Jah. Aga kätega vehkimine ei aita. Õnneks leiti siiski lahendus: sain treenida pargisõitu päeva teises pooles koos lumelauduritega. Kui tundus, et olukord on lahenemas, keeras ilm aga ära – tugev tuul muutis pärastlõunasel treeningul hüppamise raskeks. Vähemalt saime reile harjutada, teha vastavad muudatused ja selles osas kava paika.
Rennisõidu kvalifikatsioonipäeva hommikul tuli järgmine üllatus. Sõidan Roxa mäesuusasaabastega – need on kerged, mugavad ja ideaalsed. Treeningu käigus avastasime aga, et üks saabas oli sõna otseses mõttes pooleks murdunud. Kuidas? Ei tea. Võib-olla kukkumine? Varustus võib löögi saada ja järele anda, eriti juhtub seda suuskadega. Õnneks on mul ja isal sarnane jalanumber ning olime sellisteks olukordadeks valmis. Vahetasime kiirelt kestad ära ja jätkasime treeningut. Isa jalanumber on küll numbri võrra väiksem, aga eks ta tunneb end mugavalt – nagu Pipi Pikksukk, kes saab vabalt varbaid liigutada.
Allaandmine pole mulle kunagi omane olnud ja ebaõnnestumised on midagi, mida ma endiselt väga raskelt talun. Ma tean, et nendega peab leppima ja neist üle saama, aga see ei tee asja kergemaks. Teine laskumine sujus ideaalselt… kuni suusk järsku alt lendas. Kõik oli parem kui esimesel katsel, aga üks vale maandumine, veidi ebaõnne – ja mäng oli tehtud. Maandusin veidi liiga tugevalt renniseinal kandi peale ja see maksis kätte. Endal silmad märjad. Isa küll selgitas, et kõik oli super ja et see, et teine laskumine osaliselt paremini õnnestus, on juba võit. Kuid sellisel hetkel on keeruline emotsioonidega toime tulla – püüa palju tahad. Eks see ongi osa spordi võlust.
Kolm ala, kolmed MK-punktid – eesmärk täidetud! Suurim üllatus? Big air! Poleks kunagi arvanud, et just big air’is oma parima tulemuse teen.
Lõpptulemused:
Pargisõit: 26. koht
Rennisõit: 17. koht
Big air: 15. koht
See videopäevik on üks pikemaid, kui mitte kõige pikem mis meil kunagi tehtud. Ei osanud me kuskilt seda ka väga lühemaks lõigata. Küll aga oleksin tänulik teie tagasiside eest: mida võiks rohkem näidata, mida vähem? Aus kriitika on väärtuslik – kuidas muidu edasi liikuda ja aina paremini teha? Aitäh!
Информация по комментариям в разработке