Henrik Kalmet @ www.kooselu.ee

Tunnustatud ja hinnatud Eesti inimesed astuvad välja hooliva ühiskonna eest.

Loe lähemalt: www.kooselu.ee

--------------------

Mina olen Hendrik Kalmet. Mind teeb hetkel natuke murelikuks see, et meie riik on väga väike ja meil on suhteliselt vähe inimesi. Kui me hakkame tõmbama igale poole jooni ja inimesi sellest väikesest grupist mingil põhjusel välja arvama, kas siis seksuaalse orientatsiooni või religiooni või rahvusliku kuuluvuse järgi, siis meid jääb väga vähe järgi – mingi kolm klassikalist perekonda. See ei ole minu meelest enam riik ega rahvas.

Öeldakse, et … üks põhiline retoorika on, et klassikaline perekond on ainuke, mis viib Eesti riiki ja rahvast edasi – sellepärast, et see “teeb lapsi” ehk tal on siis “kuremonopol”. Aga minu jaoks riik ja rahvus ei ole lihtsalt inimesed, see on pigem ikkagi mingi väärtuskogum: hoolivus, vabadus, võrdsus, sallivus. Kui me need kõrvale heidame, siis meil on lihtsalt üks inimeste hulk, on siis natuke suurem või väiksem, keda seob ainult see, et nad vastandavad ennast kõigele muule, mis on väljaspool või neid seob ainult vihkamine selle suhtes, mis on väljaspool. Ma ei tahaks, et see oleks Eesti. Pigem me peaksime vaatama, kuidas me saaksime edendada ja kasvatada neid väärtusi, mitte kuidas me saaksime maksimaalselt teha rohkem eestlasi füüsiliselt juurde. See on ka oluline, aga mitte ainult.

Mida ma veel mõtlen… Mulle ei meedi üldse, et räägitakse tavalisest, normaalsest ja klassikalisest perekonnast. Kui ma mõtlen kõikide asjade peale üldse elus, siis mina ei taha, et nad oleksid tavalised, normaalsed või klassikalised. Ma tahan, et minu kogemused oleksid erakordselt ainulaadsed. Samamoodi, ka näiteks minu kooselu või partnerlus kellegagi – ma ei taha, et see oleks lihtsalt normaalne. Ma tahaks, et see oleks erakordne, ainulaadne ja ma arvan, et kõigil on selleks õigus, kui see muidugi ei lähe vastuollu kellegi teise samasuguse sooviga. Siin mulle tundub, et see ei lähe.

Kui praegu vaadata seda ühiskonnas toimuvat, ja siis öeldakse või nimetatakse, et see on mingisugune väärtuskonflikt või et me peaksime pikendama seda debatti või arutelu, siis minu jaoks see praegusel hetkel ei ole arutelu või debatt, sest pooled ei ole võrdsed. Pigem on see nagu kiusamine, kus kõik privileegid ja õigused on ühe poole käes ja teisel ei ole. Muidugi võib-olla ühiskond ei ole sajaprotsendiliselt mingiteks asjadeks valmis. Aga selleks tulekski anda mõlemale poolele võrdsed õigused ja siis alles võrdsed pooled saaksidki astuda tõelisse dialoogi ning siis võib olla üks hetk on ühiskond selleks valmis.

Kõige suurem rõõm on nagunii andmisrõõm ja kui me räägime konkreetselt sellest koosseadusest, siis ta paljuski ka sätestab andmist ja seda andmisrõõmu. Aga minul, kui ma asun väljaspool seda seadust, mul on juba seadused, mis mind selles mõttes kaitsevad, siis mind intrigeerib see, et on midagi, mida mingitel inimestel pole. Ja mina olen selles positsioonis, et kaudsel viisil ma saan seda neile anda. See on väga ilus selles suhtes.

Mis ma veel tahaks öelda on see, et mustvalget võib kanda – see on väga šikk, aga mustvalge maailmapilt on minu meelest väga kurb. Kus ühed on ühiskonna edasiviijad ja teised on siis selle välja suretajad. Ma arvan, et see sobib sinna ajastusse, kus televiisor oli mustvalge. Praegu on kõik värviline.